19.03.17

Pühapäevaõmblus nr 12 - ikka suhkrust ja jahust ja ...

Millest on tehtud küll väikesed tüdrukud - suhkrust ja jahust ja maasikavahust! Seekord ei ole nii, et lapsel oleks vaja olnud kleiti või et laps oleks endale tehtnud kleiti. Juhtus hoopis nii, et vanaemal on töö juures pildistamiseks kleiti vaja. Õieti pildistada tuleb sukakesi, aga midagi peab ju selga ka panema.

Kui vanaema arvab, et valgeid sukki tuleks pildistada heleda kleidiga, siis mis te arvate, mitu sellist heledat kleidikest juhtub olema tervelt kahe kolme-neljase kappides? Mitte ühtegi. Muidugi tuleb siis kleit õmmelda. Ja kuna üks neist väikestest tirtsudest ei taha üldse kleite kanda, siis saab selle vist teine :) (Eks see esimene saab siis jälle midagi muud, pühapäevi ju jätkub!).

Pidulikud kleidi-, või õieti sukapildid teeme ilmselt teisipäeval, aga täna siis lihtsalt kleit.
 
Pühapäevaõmblus nr 12 - üks väike sitsikleit, lõige Ottobre 3/2013. Väga kvaliteetne pisilillelilne riie kangakapi alumistest kihtidest, isegi enam ei mäleta kust soetatud. Väikesed valged puuvillased põlvikud kootud Heast sukalõngast.

Ja homme algab kevad!

13.03.17

Pühapäevaõmblus nr 11 – lihtsad sinised asjad

See olukord, kus pühapäeva õhtuks valmib käterätikupalistus pole veel päris käes, aga palju puudu ka ei ole. Ehk siis seekord mõned ülilihtsad sinised asjad. Õigupoolest on nende lihtsus isegi taotluslik, et lasta mängida neil vähemalt minu meelest kenadel kangastel.

Sinine kvaliteetne trikotaaž (95% puuvill, 5% elastaan) võlus mind ühes veebipoes täiesti – imekena sooja tooniga tumesinine ja tagasihoidlikud ussikese moodi justkui suvalises rivistuses kriipsud – see tundus just see riie olevat, millest saab sellise nö taustapluusi, kuhu peale sobivad kõik ehted ja kuhu juurde sobivad kõik teised riided. Ja et seda kena Lillestoffi riiet jäi veidi järgi, siis kasutasin kohe ka ülejäägi ära. Tegin lapselapsele pluusi, mille lõikel oli kirjas, et see on melonilõikeline pluus. Ma vist olen piisavalt vana, et mitte teada sellist lõikenimetust. Loodetavasti see sinine melon lapselapsele sobib, kantiteks lisasin natuke sinipunalillelist ka.

Kolmas väike õmblustöö on täiesti tavaline poekott. Vahel mulle tundub, et tahaks just sellist õhukest, tugevat ja täiesti tavalist poekotti. Sest kõik need ilusad suurelillelised ja tikitud ja muudsugused uhked kotid tunduvad mu lihtsa sinise mantli juures kuidagi nagu kohatud. See pisikeste lilledega sinine linane riie jõudis minu kappi kunagi 10 aastat tagasi ühest teise ringi poest. Ja see on lihtsalt nii tore riie, et olen seda lisandiks kasutanud vähemalt neljale esemele ja nüüdki jäi veel meetrike järgi :).

Pühapäevaõmblus nr 11 –
Kõrge kaelusega pikk veidi laienev pluus, lõike tegin ise. Sinine riie kauplusest Makerist.
Väike pikendatud õlaga särgik nr 140, lõige Ottobre.
Täiesti tavaline poekott, linane riie teisel ringil.

 



06.03.17

Pühapäevaõmblus nr 10 – väike taaskasutus

Kunagi nii umbes 30 aastat tagasi oli aeg, kus minu õmblustööd sai kõik liigitada taaskasutuse teema alla. Riiet lihtsalt polnud ja ega raha ka poleks selleks olnud. Nii saigi ema krimpleenkleidist lapsele ujumistrikoo ja Rootsi tädi täpilisest trikookostüümist teisele lapsele dressid, vanadest sukapükstest soonikotsi ja öösärkidest pesu... No nüüd enam päris nii ei ole, aga kapis leidub ikkagi mõningaid asju, mis on teise ringi poest soetatud nö "toormaterjalina" – mõni materjali, mõni mustri või värvi pärast. See ülisuur must puuvillane kampsun, mis oma lõike järgi otsustades elas oma esimest moekat elu ilmselt 1980ndatel, ootas uueks saamise õiget aega minu kapis ehk lausa kümme aastat :(. Aga enne äraviskamist muutus siiski mõnusaks tuunikaks. Mulle meeldib kudumit kangaga kantida, siis on asjal konkreetne vorm ja veidi lõbusam mulje ka.

Pühapäevaõmblus nr 10 – vanast suurest puuvillasest kampsunist tuunika, kandid linased. Kaelaraha tegin Viljandi Kultuuriakadeemia metallitunnis umbes viie aasta eest, keti tegi minu isa umbes 40 aastat tagasi, kott tellitud Aasiast ja retuusid Gudrun Sjödenilt.



26.02.17

Pühapäevaõmblus nr 9 - väike pikk kollane kleit

Täna on siis tõesti see pühapäev, kus ma kodus ei ole, kohe üldse. Olen hoopis tööl Haapsalus, seljataga on pikk pildistuspäev. Ja pühapäevaõmblusena tuleb postitada seetõttu laupäevane ja neljapäevane õmblustöö :).

Kollane kleit on lausa maani, aga siiski üsna väike, sest kandjal on pikkust vaid 140. Kleit on mõeldud esinemiskleidiks, sest just pikk kleit pidi viiudajale sobilik olema :) Kandja ise arvas, et see võiks olla kollane. Ise ma oleks vist kollastest kangastest poes pika kaarega mööda kõndinud. Ülemise osa tegin trikotaažist, et saaks paremini käsi liigutada. Et natuke siidisena mõjuv trikotaaž oli suhteliselt õhuke, tegin selle kahekordse. Seelikuosa on veidi kortsulisena mõjuvast siidimoelisest kangast. Paraku jäi see ikka kuidagi teise tonaalsusega ja selleks, et see soojematooniliseks saaks, tegin voodri oranži. Jälle üks kangatükk kapist likvideeritud!


Vahepeal tõin poest juurde puudujääva jupi tööpüksiriiet, oehh - kas see olin mina, kes lubas ainult kapist kangaid õmmelda. Nii sai valmis ka kolmas paar tööpükse. Ikka taskute ja muude vidinatega. Tegelikult on see nii lahe, et lapselapsed juba väiksena teavad, et meestel on varnas tööpüksid. Sest issil ju on ja vanaisadel ka :), mis siis, et päeval teevad nad tööd pigem arvuti taga.


Kui aus olla, siis tänase pildistamisegi jaoks tuli eile veidi vanamoodsaid riideid õmmelda. Läksime siin Haapsalu ajas veidi tagasi täna :).


 Selline pühapäevatöö siis :D. Sellest tuleb ehk üks kena raamat.

19.02.17

Pühapäevaõmblus nr 8 ehk kapuutservanaema

Mu vanaemal oli flanellkittel ja hele põll ja muidugi tegi ta puupliidi peal pannkooke nagu vanaemad ikka. Mu laste vanaemal on ka sitsikittel ja pannkookide tegemise põll. Aga minu viimane sitsikittel sai ära peetud siis kui olin 25, mistõttu minu seitse lapselast peavad leppima vanaemaga, kellel ei ole kitlit ja kui aus olla, siis pannkooke ei tee ka eriti sagedasti. Ma isegi ei tea, mis kasu võiks olla vanaemast, kellel on kitli asemel kapuutsiga tuunika ja kes on enamasti kogu aeg tööl - võibolla saavad lapselapsed tema juurde oma lapsi hoida tuua :).

Selle nädala pühapäevaks sattus lausa kaks õmblustööd, kõigepealt siis nn hoodie-vanaema või siis maakeeles kapuutservanaema uus rõivatükk. Tripstrapstrullikangas on Poola veebipoest Dresowka, lõige viimasest Ottobrest, mida julgen kõigile soovitada. Paras laius ja head suured taskud, õmblemine läheb ka kiiresti. Sisemise ilu mõttes ühendasin kapuutsi punase kandiga.


Ja teise tööna likvideerisin lapselapsele tehtud sinise kleidi õmblemisest tekkinud jäägid - ehk siis õmblesin veel ühe peaaegu samasuguse kleidi, väikesele sinisilmsele õele ka. Ja et väike, aga väga nutikas õde arvas, et kas see tuleb poistekleit, sest see on ju sinine, siis tegin ka lisaks pisikese roosipärlitega kaelakee, mis ei ole sinine. Loodetavasti saab seda kleiti niiviisi ikka selga panna ja ei pea vendadele jätma :).

12.02.17

Pühapäevaõmblus nr 7

On pühapäev tore päev, õmbluspäev... Kaks paari tööpükse - ehee, ei ole meile. Kuigi see oleks muidugi väga naljakas, kui kevade saabudes siin aias niiviisi toimetaksime :) Püksid on märksa väiksemad, mõeldud kohe neljaseks saavatele kaksikutele. Tegelikult oleks pidanud valmima 3 paari tööpükse, aga kahjuks jäi riidest veidi puudu ja suure venna omad saab lõpetada siis, kui poest riiet juurde toon.

Sellest on möödas juba üle kolme aasta, kui Jakob endale tööpükse tahtis, selliseid nagu päris. Et saaks teha kõiki töid nagu issi. Tookord tehtud püksid on ammu väiksed, aga tööpüksid ju peavad olema :). Kummalisel kombel pole üheski ajakirjas ette jäänud selliste töötunkede lõiget, seetõttu olen lõiked kombineerinud tavaliste pükste järgi.

Pühapäevaõmblus nr 7 - kaks paari "päris" tööpükse.



05.02.17

Pühapäevaõmblus nr 6 ehk Valjala vanaeide tulemine vol 2

Õigupoolest on täna selle aasta esimene pühapäev, kus olen terve päeva kodus olnud, sellega arvestades võiks siit oodata ju midagi priskemat, no mõni poolmantel või üle toa laotuv lapitekk. Aga ei, tänaseks pühapäevatööks sai hoopis kaks pidupõlle. Ahaaa, ärge nüüd mõelge, et ülehomme ilmun kuhugi väikse musta kleidiga, ees kena pitsikestega põlleke. Mul siin hoopis sellised ajaloolised põlled ja aega läks nendega omajagu, sest otsustasin peaagu kõik õmblused teha käsitsi, nii nagu vanasti.

Ühesõnaga jätkub projekt "Valjala vanaeide tulemine" ehk minu kena Valjala viirakuub (kurrutatud pikk seelik) sai ette kohe kaks põlle. Sest ega põlle ja tanuta ei sünni ju abielunaisel välja minna. Loodame, et Vabariigi aastapäevaks saab endale kena tanu ka president, sest tegelikult on see hiiglama tore, et ta on otsustanud külalisi vastu võtta rahvarõivastes (no tema omad on pärit kümmekond kilomeetrit eemalt Karja kihlekonnast). Loodetavasti saab president seekord lisaks tanule kaela ka hulga ilusaid ehteid. Näiteks minu Valjala ehtekarbis on juba ootamas uhke täiskomplekt (Saaremaa sõlerivi neljast erineva suurusega sõlest, kurguhelmed raha ja kahe krõlliga, pikemad helmed, vitssõrmus ja abu ette käivad malid). Kindlasti on Eesti riik piisavalt rikas, et ka presidendil ei saa seekord vähem ehteid olema:).

Valjala kihelkonnast on säilinud Eesti Rahva Muuseumis ainult üks põll (ERM A 291:305), mis on kogutud aastal 1895 ja mis legendi kohaselt on olnud siis "õige vana". Selle põllega on üsna sarnane ka minu lemmikpildil "Valjala vanaeit sukka kudumas" olev põll. Ehk siis mõlemad põlled on pikitriibulise lillemustriga, ühel all punane villane pael ja teisel valge satsike. Mõlematel põlledel on allääres toot ehk pahemale poolele õmmeldud linane kangas, mistõttu jääb satsiõmblus puhas ja põlle alumine äär ka raskem.

Vasakul põll ERM A 291:305, paremal Johannes Pääsukese foto "Valjala vanaeit sukka kudumas", 1895 ERM Fk 187:24
Millest on minu põlled? Roosikeste ja maasikatega riide kinkisid tütred mulle juubeliks juba paari aasta eest. Hangitud on see fotot silmas pidades kuuldavasti Ameerikast. Loodetavasti nad ei pahanda, et tegin riidega väikese muudatuse, leotasin seda veidi oma lemmikumas mustas tees. Nii muutus kangas natuke kreemikaks, mis sobib minu vanamoelise rõivastusega vast rohkem kui väga valge põhjaga põll. Ka alumise ääre punane villane kangas tuli tumedamaks värvida. Algselt kirevpunase kanga värvisin üle samblarohelisega, nii läks riie tumedamaks ja veidi pruunikamaks.

Enne ja nüüd. Väiksed eeltööd kangastega -lilleline riie keedetud mustas tees, punane villane üle värvitud samblarohelise värviga.
Teine kangas on ostetud Taani rahvarõivaste valmistajatele mõeldud veebipoest. See on koopiatrükk  1825-1850 aasta ilusast sinisetriibulisest kangast. Ajaliselt peaks sobima küll.


Mõlemad põlled on linase värvli ja lõngast punutud paeltega, sest sellised paelajäänukid on ka muuseumis oleval põllel. Satsiga põlle satsi serva tegin pilupalistuse, kuigi ega pildilt pole näha, kas see seal päriselt ka oli. Aga pilupalistus oli sel ajal lihtsalt väga tavaline valik. Ühtegi nähtavat masinõmblust põlledel ei ole!




Te ei usu, aga koos kangaste värvimise, pilutamise ja käsitsi tikkimisega tegin neid põllesid peaaegu terve päeva. Ma usun, et kui minu vanavanaema Miina 1878. aastal Valjala kirikus Kolju Aadule mehele läks, oli tal ees just samailus lilletriibuline põll.

Rahvarõivaste tegemine on tegelikult üks väga tore hobi! Eriti siis, kui puuduvad igasugused tähtajad ja konkreetsed vajadused. Kui on aega süveneda ja teha just niikaua kui tahad.

Kui ükskord kõik valmis saab, siis näeb põllesid ikka ees ka :).