13.11.17

Pühapäevaõmblus nr 46 – teismelistele

Vaatamata hilinenud postitusele on see siiski pühapäevane õmblustöö, no natukene ka laupäevaõhtune ja pisut isegi esmaspäeva hommikune, sest pühapäev juhtus olema üks täiesti teises linnas tööpäev.
Kui sul on juhuslikult lisaks mudilastele ka üks teismeline ja teine paeaegu teismeline lapselaps, siis ei ole mõtet õmmelda sini-roosasid puhve ja satse. On hea, kui vanaema kangakapis leidub mõni pealuu ja igatsorti musta kangast:). Valgemustalilleline on muidugi sobilik värvimiskangas juhtumiks, kui kandja peaks siiski tahtma mõned lilled punaseks või kollaseks värvida... Selle tarvis tellisin ühest Poola kangapoest isegi kangakriidid.

Lukuga dressikas on küll absoluutselt jääkidest ja näeb seetõttu välja ehk isegi justkui kööbakas. Aga ehk ikka selga sobib.
Lillelise dress-tuunika lõige Ottobre 2017, dressipluusi lõige ise tehtud.



Nädalavahetus möödus ka teisipidi teismeliste lainel. Ehk siis õmblesin mõned hästi lihtsad asjad, mida ka teismelised teha võiksid. Üks natuke tikitud-maalitud värviline padi, kahekordne puuvillane mütsike ja batistijääkidest torusall. Sellised lihtsad ja lühikesed tööd.




 Ja pühapäeva hommikul, kui kõik issid alles magasid, õmblesime mudilastega mõmmidele pükse. Ja kui mudilane tahab ise püksilõiget teha, siis ta peab seda saama:). Ja nagu te näete, siis püksimõõdud on igati hästi võetud!


06.11.17

Pühapäevaõmblus nr 45 – lapitekkija 11 tööfaasi

Peaaegu pidin oma lubadust murdma. Ei, ma ei mõelnud, et ma üldse ei õmble sel pühapäeval. Aga ma tegin jälle ühe pink basicu – seekord pika. Aga kuna ma lubasin siia neid mitte enam panna, siis on sellepühapäevane õmblustöö ilma visiitpiltideta, sest niiii ruttu läheb pimedaks. Ja õigupoolest mõned tepinguõmnblused lisanudvad ka enne neid pidulikke visiitpilte...

Ärge nüüd lootkegi, et ma ütlen, et kõik see 2.20 x1.60 tekk just pühepäeval valmis. Aga jah, hommikul olid ainult lapikesed. Ja ma pean tõesti ütlema, et pühapäevane õmbluslubadus tõukas seda tööd mõnevõrra kiirendama.



Keskmise lapitekkija 11 tööfaasi:

1. Otsustusfaas
Mille käigus tekib vastupandamatu vajadus teha lapitekk. See etapp kestab lühikest aega. Juba 7 aastat tagasi tuli äkkmõte, et järgmine elutoa diivanil olev lapitekk saab olema pruun-roosa-kuldne. Jah, see oli see aeg, kui moes oli koos kaasaegse mööbliga pakkuda edevaid barokk-kangaid.

2. Kogumisfaas
Mille käigus pannakse kõigi õmblustööde jooksul kõrvale sobivaid riidejääke ja kantud rõivaid. Minul on selleks korjekohaks üks Hiina päritolu puidust juurviljaämber. Faas kestab paarist nädalast kuni viie aastani.

3. Lõikamifaas
Kogutud riidekaltsud ei taha enam oma hoiupaika ära mahtuda, lihtsam on need triikida ja juba lappideks lõigata. Võib kesta kaua.

4. Hoovõtufaas
Igal pühapäeval tundub, et SELLE töö jaoks pole piisavalt aega.
Võib kesta kaua.

5. Laotusfaas
Mille käigus olemasolevad tükid mosaiigina põrandale laotatakse. Vähemalt pooled jäävad üle. Iseenesest peaks see töö minema kiiresti, aga mõnikord jäävad need siiski ööseks põrandale, mistõttu hommikul võib töö otsast alata, sest pimedas on nendest ühe korra mees üle kõndinud või siis kass 10 korda.

6. Pakkimisfaas
Lapid laotakse ridadena kokku ja tähistatakse read numbritega. Kestab vähe aega, umbes pool tundi.

7. Õmblemisfaas
Lapikesed õmmeldakse ribadeks ja ribad tekiks.
Võib kesta viiest tunnist kuni viie aastani.

8. Servade vormistamise faas
Tavaliselt selgub, et kangas, mis oli planeeritud servadeks, on kas kadunud või millekski muuks ära tarvitatud. Võib vajada kangaostu.

9. Vatiini lisamise faas
Võib selguda, et vatiini on umbes 3 cm vähem kui vaja, või puudub voodrikangas. Võib esineda edasilükkamisi.

10. Teppimisfaas
Pärast äsjast imestust, kui kiiresti läks teki kokkuõmblemine, tundub see kestvat terve igaviku. Seda igavikulisust jääb meenutama traageldamisest torgitud sõrmeots ja igivana tõde, et see lapitekk on hirmus suur, et mahtuda õmblusmasina vahele.

11. Imetlusfaas
Imetluse ja rahulolu käigus tekib mõningaseks ajaks tõdemus, et rohkem neid lapitekke küll teha ei viitsi. See siiski ununeb...


30.10.17

Pühapäevaõmblus nr 44 – petroolisinine

On see nüüd kleit või pihaga seelik, see selgub ilmselt igal kasutuskorral eraldi. See petroolikarva ilusa tooniga kangas leidis minu põhjatusse kangakappi tee LipiLapi poest. Oli teine seal paar aastat tagasi õnnetult kaalukanga kastis. Kusjuures pehme, väga inimsõbralik kangajupp oli justkui kellegi poolt juba ära õmmeldud. Mingil seletamatul põhjusel olid kangale musta niidiga peale õmmeldud suured ruudud. Need jäid nüüd isegi kleidile mõnes kohas alles. Ühe harutasin rumala peaga ära, aga kangas oli ilmselt miski vanutuspesu läbinud, nii et äraharutatud õmbluse alt oli see teist värvi. No ehk kulub ühtlaseks.

Rõivatükk on õmmeldud niiöelda saatjaks mitmetele olemasolevatele asjadele. Suvel võib see olla suvekleit, sest on piisavalt hele. Ja talvel võib see olla polosärgi peal kantav pihikseelik, sest on piisavalt tume.

Klapib hästi kokku äsjaõmmeldud kittelpluusiga ja varem tehtud täissiidist torusalliga. Peale võib panna ühest vanast kampsunist ümberõmmeldud lilla kampsuni või siis kapis leiduva Gudrun Sjödeni täpi-triibulise kampsiku või pika triibulise linase jaki. Mida iganes.
Isegi nööbikee on seda värvi ja kingad ka natuke!

Kuidas ma sain üldse ilma selle kleidita seni midagi selga panna?



Kleit käib tagant lõpuni lukuga lahti,  alla äärde lisasin kummikanali ja paelad. Ülemised servad on kanditud sobiliku sitsiga. Vahel on hea ka, kui kangakapp üleääre ajab, alati on seal mingi vajaminev jupike. Lõike kombineerisin ise.




Kapist vähenes umbes 2 kuupdetsimeetrit kangast. Rõõmustamiseks on vara. Rumala peaga tellisin Poolast soonikotsi. Ja kuidas sa ikka nii odavaid asju üksi tellid, võtsin paar kangast ka. Oehhhhh.

23.10.17

Pühapäevaõmblus nr 43 – riiuli tühjendus

Eilne õmblustöö algas üdini praktilise mõttega – aega on õmblemiseks vähe, kangakapp tühjeneb visalt  – tuleb ära õmmelda midagi, mis kapis kõige rohkem ruumi võtab.

Valituks osutus sokkidega kangas. Ja kui minu kapis on üldse olnud mõni häbiväärselt äpardunud kangaost, siis oli see just see. Ma isegi ei tea, mis meeltesegaduses mulle tundus, et sokiuurijana võiksin kanda sokipiltidega tuunikat. Veebipoes ju kangast katsuda ei saa ja kaugelt tehtud pilt mõjus täiesti ahvatlevalt. Kui tookord kangad kohale jõudsid, siis ei suutnud ma tükk aega naeru pidada. Olin endale ostnud paraja hunniku jõulusokkidega hirmus paksu, seest uhutud puuvillast dressiriiet.

Ausalt öeldes ei kujutanud ma isegi ette, et mõni arvukatest lapselastest oleks nõus selliseid dresse kandma. Sellest oleks saanud ka muidugi näiteks mingi hüperpaksu aluspesu mõnele jää peal külmetavale kalamehele, aga sellist kalameest ka lähikonnas pole.

Vaatasin siis kangaga tõtt ja juurdlesin, mis viisil siis see kangas kapist hävitada. Otsustasin väikeste hommikumantlite kasuks, selleks peaks ju sobima väga paks, pehme ja puuvillane riie. Kuigi kangakuhi oli kapis üsna suur, tuli sellest välja siiski üksnes üks mantel, järelejäänust veel ühed paksud dressipüksid (oletatav kandja ei oska veel väga soravalt rääkida, ehk ei mõista ta öelda, et selliseid sokkidega pükse ta ei taha :D)

Kangas sai hävitatud. Lõiked ise tehtud, riie veebipoest. (vist oli Dresowka).

16.10.17

Pühapäevaõmblus nr 42 – kiired ajad, väiksed tööd

Juba kolmandat pühapäeva järjest lükkan õmbluslaual kaugemale lapitekitükkide hunnikut, lihtsalt pole aega. Isegi pühapäeval. Mõned inimesed kohe oskavad asja nii sättida, et reedene tööpäev jätkuks ka laupäeval ja isegi pühapäeval. Aga pole hullu, ükskord ikka saab see lapitekk ka valmis.

Ja kui aega pole, siis tuleb teha midagi vajalikku kiiresti, näiteks korrata ühte tuunikat, mille lõige juba kapis olemas on. Kui toimuks võistlus "Selle aasta parim lõige", siis mina esitaksin kohe nominendiks Ottobre 2017/2 taskutega tuunika. Tundub, et see on hobiõmblejate absoluutne lemmik, ja õigusega. Lihtne lõige sobib ka algajale, ei mingeid kante ega keerukaid kohti, samas on just niipalju nutikas kõige oma taskutega, et jätab mulje märksa suuremast õmblustööst. Istub ka hästi – pane selga pükstega või ilma.  Seda lõiget julgen küll kõigile soovitada.

Pühapäevaõmblus nr 42 – järjekordne tuunika, lõige Ottobre 2017/2, kangas Poola veebipooest Dresowka.


Tänase päeva lõpetas minu jaoks kummaline avastus - ma olen oma triikraua ära triikinud. Kõigile algajatele tahakski öelda, et hea rätsepa tunneb ära sellest, et ta juba sündis pressraud peos. Nii et kõige olulisem on õmblemise käigus koguaeg triikida, triikida ja veelkord triikida.
Ja ma vist olen seda niipalju teinud, et Philipsi triikraua väliskesta materjal on auru mõjul lihtsalt tükkideks pudenenud. Tundus uskumatu, aga peab vist uue soetama :)



08.10.17

Pühapäevaõmblus nr 41 - käterätilugu

Täna siis väiksed köögividinad, mis aitasid veidi ka kangakappi tühjendada.

Esmalt hädavajalikud ürdikotid, sest enne esimest külma õnnestus aiast piisaval hulgal liblesid varuda, aga kuna mõned maltsakesed on seal uued, siis pole neile veel kotte tehtud. Ja ausalt öeldes, ilma tähistuseta ma neil vahet äkki ei teekski - kuivanult on need prügid kõik üsna ühesugused :).



Ja siis kujundasin froteerätikuid ümber:).
Ma mäletan, et nõukaajal osteti meile koju terve virn froteerätikuid. Kõik need olid sissekootud mustriga ja muutusid pestes üsna karedaks. Ma ei tea, kas see vastab tõele, et neid varem üldse müügil polnud, aga ma ei mäleta, et neid oleks meie kodus olnud. Kui olin väga väike, siis olid justkui kõik rätikud linased. Kuigi iseenesest on froteekangas pärit 17. sajandi Türgist ja tootmist alustati ka 19. sajandil. Need enamasti sinised lillelised Kreenholmi rätikud sain ka kaasavaraks kodust kaasa ja pean tunnistama, et on ikka paganama tugevad, sest pole siiani ära lagunenud. Minema visata ei raatsi (terved ju), mõne olen võtnud põrandalapiks, sest nii retro ma veel ei ole, et neid igapäevaselt vannitoas näha tahaksin. Aga võib-olla varsti võtan need vigride võimisiganes asjadega rätid välja.

Kas mäletate veel selliseid?
90ndatel aga õnnestus mul vastavatud Abakhanist saada paras jupp ilusat, pehmet, ja ilma mustrita! froteekangast. Aga et see polnud rätik, siis palistasin ilusti servad ära ja otstesse panin kirjust riidest ribad, sest ühel "välismaa" rätikul olid sellised :).

Jätkuvalt kasutuses olev eelmisel sajandil õmmeldud rätik.
 Aga teate, miks ma seda nüüd jälle teha otsustasin? Sest ma ei tea, mis jama see on, aga minu majapidamisse on juhtunud sellised rätid, millel otsapalistus, ja eriti see sile sissekootud kaunistusriba justkui iga pesuga inetult väiksemaks tõmbub. Tõsi, ühel rätikul seda muret ei ole, aga selle nurga peale on kirjutatud JOOP, mis tähendab, et rätiku asemel võiks osta ka pidukleidi:). Odavam on igal juhul rätikutel otsad ära lõigata ja kena sitsiservaga asendada.


Lõpuks palistasin veel ära laudlinariide, mis on täielik kordusetendus. Sest selline laudlina mul juba oli ja aastaid oli, kuni minu meelest täiesti linane laudlina ühel päeval triikraua all ära sulas.  Uskumatu, et pea kümme aastat hiljem leidsin poe restikastist  uue samasuguse riidetüki :) Selle  laudlina triibumuster oli lihtsalt nii hea, et olen aegade jooksul pildistanud sellel terve rea toidupilte.

Kümnetele toidupiltidele sattunud triibulise laudlina uus tulemine :)

02.10.17

Pühapäevaõmblus nr 40 – sitsikittel

Vanasti oli igal korralikul naisinimesel kapis vähemalt kaks kitlit. Sellist lillelist ja nööpidega, millel tavaliselt kaks alumist nööbiümbrust olid paigatud, sest nõukogude naine oli võtnud mõne pikema, kitliga mittesobiva sammu.

Oli ka ühevärvilisi kitleid, aga need ei olnud kodukitlid, need käisid kaasas mõne ametiga, ikka tumesinised koristajatele jne... Kodused kitlid olid igaljuhul ilusad lillelised.  Mäletan täpselt, et enne esimese lapse sündi lugesin raamatust "Noorele emale", et lapse ema liigub lapse toas ainult heledas kitlis :). No ma olin tõesti ikka noor ema, aga kuna meil ainult üks tuba oligi, siis põhimõtteliselt liikusingi ainult heledas kitlis :). Ja ma päriselt ka tegin endale need kaks heledat kitlit, ahaaaa. No ma püüdsin ikka kenamad teha, üks oli isegi pitsikeste ja puhvkäistega, aga ikka korraliku nööbireaga...

Ja mida nüüd. Eelmisel nädalal ostsin Tallinnast uue õmblusajakirja - Billiblus. Uue ajakirja lõikeid on ju vaja proovida, et sellekohta oskaks midagi arvata. Mingil hetkel läksin Burda lõigetelt üle Ottobrele, miks siis mitte katsetada ka Billiblusi. Lõiked on lihtsad, aga tegelikult on neid seal üsna vähe, sest ühe põhilõike järgi on tehtud õigemitu asja.
Ja ohoo – üks lõige meenutas ikka väga sellist sitsikitlit, eest nööpidega sirge hõlst, lihtsad varrukad, ei midagi erilist. Ma tõesti ei mäleta, millal ma viimase kitli õmblesin või millal üldse sellise nööpidega rõiva õmblesin...
Taaskord sain nautida oma õmblusmasinat, millel on mälu kindlasti rohkem kui sellel, kes masina ees istub, see tähendab, et nööpaugu suuruse jätab ta mällu ja teeb kõik ühesugused kenad nööpaugud, isegi sõlme teeb lõppu ja tõmbab niidid kenasti allapoole. Kohe meenusid need noorena õmmeldud kümned kitlid, millele kõigile sai käsitsi nööpaugud tikitud.

Lõige oli hea, aga vastupidiselt Ottobrele numbri järgi valides pigem väiksem kui suurem, nii et nüüd kas teen veel ühe või võtan alla :). Mulle väga meeldis selline väiksem õlajoon ja väga hästi istuv varrukas :)
Pühapäevaõmblus nr 40 – õhemast sitsikangast pikk kittelpluus, lõige Billiblus, kangas ostetud eiteamillal eiteakust.