23.10.17

Pühapäevaõmblus nr 43 – riiuli tühjendus

Eilne õmblustöö algas üdini praktilise mõttega – aega on õmblemiseks vähe, kangakapp tühjeneb visalt  – tuleb ära õmmelda midagi, mis kapis kõige rohkem ruumi võtab.

Valituks osutus sokkidega kangas. Ja kui minu kapis on üldse olnud mõni häbiväärselt äpardunud kangaost, siis oli see just see. Ma isegi ei tea, mis meeltesegaduses mulle tundus, et sokiuurijana võiksin kanda sokipiltidega tuunikat. Veebipoes ju kangast katsuda ei saa ja kaugelt tehtud pilt mõjus täiesti ahvatlevalt. Kui tookord kangad kohale jõudsid, siis ei suutnud ma tükk aega naeru pidada. Olin endale ostnud paraja hunniku jõulusokkidega hirmus paksu, seest uhutud puuvillast dressiriiet.

Ausalt öeldes ei kujutanud ma isegi ette, et mõni arvukatest lapselastest oleks nõus selliseid dresse kandma. Sellest oleks saanud ka muidugi näiteks mingi hüperpaksu aluspesu mõnele jää peal külmetavale kalamehele, aga sellist kalameest ka lähikonnas pole.

Vaatasin siis kangaga tõtt ja juurdlesin, mis viisil siis see kangas kapist hävitada. Otsustasin väikeste hommikumantlite kasuks, selleks peaks ju sobima väga paks, pehme ja puuvillane riie. Kuigi kangakuhi oli kapis üsna suur, tuli sellest välja siiski üksnes üks mantel, järelejäänust veel ühed paksud dressipüksid (oletatav kandja ei oska veel väga soravalt rääkida, ehk ei mõista ta öelda, et selliseid sokkidega pükse ta ei taha :D)

Kangas sai hävitatud. Lõiked ise tehtud, riie veebipoest. (vist oli Dresowka).

16.10.17

Pühapäevaõmblus nr 42 – kiired ajad, väiksed tööd

Juba kolmandat pühapäeva järjest lükkan õmbluslaual kaugemale lapitekitükkide hunnikut, lihtsalt pole aega. Isegi pühapäeval. Mõned inimesed kohe oskavad asja nii sättida, et reedene tööpäev jätkuks ka laupäeval ja isegi pühapäeval. Aga pole hullu, ükskord ikka saab see lapitekk ka valmis.

Ja kui aega pole, siis tuleb teha midagi vajalikku kiiresti, näiteks korrata ühte tuunikat, mille lõige juba kapis olemas on. Kui toimuks võistlus "Selle aasta parim lõige", siis mina esitaksin kohe nominendiks Ottobre 2017/2 taskutega tuunika. Tundub, et see on hobiõmblejate absoluutne lemmik, ja õigusega. Lihtne lõige sobib ka algajale, ei mingeid kante ega keerukaid kohti, samas on just niipalju nutikas kõige oma taskutega, et jätab mulje märksa suuremast õmblustööst. Istub ka hästi – pane selga pükstega või ilma.  Seda lõiget julgen küll kõigile soovitada.

Pühapäevaõmblus nr 42 – järjekordne tuunika, lõige Ottobre 2017/2, kangas Poola veebipooest Dresowka.


Tänase päeva lõpetas minu jaoks kummaline avastus - ma olen oma triikraua ära triikinud. Kõigile algajatele tahakski öelda, et hea rätsepa tunneb ära sellest, et ta juba sündis pressraud peos. Nii et kõige olulisem on õmblemise käigus koguaeg triikida, triikida ja veelkord triikida.
Ja ma vist olen seda niipalju teinud, et Philipsi triikraua väliskesta materjal on auru mõjul lihtsalt tükkideks pudenenud. Tundus uskumatu, aga peab vist uue soetama :)



08.10.17

Pühapäevaõmblus nr 41 - käterätilugu

Täna siis väiksed köögividinad, mis aitasid veidi ka kangakappi tühjendada.

Esmalt hädavajalikud ürdikotid, sest enne esimest külma õnnestus aiast piisaval hulgal liblesid varuda, aga kuna mõned maltsakesed on seal uued, siis pole neile veel kotte tehtud. Ja ausalt öeldes, ilma tähistuseta ma neil vahet äkki ei teekski - kuivanult on need prügid kõik üsna ühesugused :).



Ja siis kujundasin froteerätikuid ümber:).
Ma mäletan, et nõukaajal osteti meile koju terve virn froteerätikuid. Kõik need olid sissekootud mustriga ja muutusid pestes üsna karedaks. Ma ei tea, kas see vastab tõele, et neid varem üldse müügil polnud, aga ma ei mäleta, et neid oleks meie kodus olnud. Kui olin väga väike, siis olid justkui kõik rätikud linased. Kuigi iseenesest on froteekangas pärit 17. sajandi Türgist ja tootmist alustati ka 19. sajandil. Need enamasti sinised lillelised Kreenholmi rätikud sain ka kaasavaraks kodust kaasa ja pean tunnistama, et on ikka paganama tugevad, sest pole siiani ära lagunenud. Minema visata ei raatsi (terved ju), mõne olen võtnud põrandalapiks, sest nii retro ma veel ei ole, et neid igapäevaselt vannitoas näha tahaksin. Aga võib-olla varsti võtan need vigride võimisiganes asjadega rätid välja.

Kas mäletate veel selliseid?
90ndatel aga õnnestus mul vastavatud Abakhanist saada paras jupp ilusat, pehmet, ja ilma mustrita! froteekangast. Aga et see polnud rätik, siis palistasin ilusti servad ära ja otstesse panin kirjust riidest ribad, sest ühel "välismaa" rätikul olid sellised :).

Jätkuvalt kasutuses olev eelmisel sajandil õmmeldud rätik.
 Aga teate, miks ma seda nüüd jälle teha otsustasin? Sest ma ei tea, mis jama see on, aga minu majapidamisse on juhtunud sellised rätid, millel otsapalistus, ja eriti see sile sissekootud kaunistusriba justkui iga pesuga inetult väiksemaks tõmbub. Tõsi, ühel rätikul seda muret ei ole, aga selle nurga peale on kirjutatud JOOP, mis tähendab, et rätiku asemel võiks osta ka pidukleidi:). Odavam on igal juhul rätikutel otsad ära lõigata ja kena sitsiservaga asendada.


Lõpuks palistasin veel ära laudlinariide, mis on täielik kordusetendus. Sest selline laudlina mul juba oli ja aastaid oli, kuni minu meelest täiesti linane laudlina ühel päeval triikraua all ära sulas.  Uskumatu, et pea kümme aastat hiljem leidsin poe restikastist  uue samasuguse riidetüki :) Selle  laudlina triibumuster oli lihtsalt nii hea, et olen aegade jooksul pildistanud sellel terve rea toidupilte.

Kümnetele toidupiltidele sattunud triibulise laudlina uus tulemine :)

02.10.17

Pühapäevaõmblus nr 40 – sitsikittel

Vanasti oli igal korralikul naisinimesel kapis vähemalt kaks kitlit. Sellist lillelist ja nööpidega, millel tavaliselt kaks alumist nööbiümbrust olid paigatud, sest nõukogude naine oli võtnud mõne pikema, kitliga mittesobiva sammu.

Oli ka ühevärvilisi kitleid, aga need ei olnud kodukitlid, need käisid kaasas mõne ametiga, ikka tumesinised koristajatele jne... Kodused kitlid olid igaljuhul ilusad lillelised.  Mäletan täpselt, et enne esimese lapse sündi lugesin raamatust "Noorele emale", et lapse ema liigub lapse toas ainult heledas kitlis :). No ma olin tõesti ikka noor ema, aga kuna meil ainult üks tuba oligi, siis põhimõtteliselt liikusingi ainult heledas kitlis :). Ja ma päriselt ka tegin endale need kaks heledat kitlit, ahaaaa. No ma püüdsin ikka kenamad teha, üks oli isegi pitsikeste ja puhvkäistega, aga ikka korraliku nööbireaga...

Ja mida nüüd. Eelmisel nädalal ostsin Tallinnast uue õmblusajakirja - Billiblus. Uue ajakirja lõikeid on ju vaja proovida, et sellekohta oskaks midagi arvata. Mingil hetkel läksin Burda lõigetelt üle Ottobrele, miks siis mitte katsetada ka Billiblusi. Lõiked on lihtsad, aga tegelikult on neid seal üsna vähe, sest ühe põhilõike järgi on tehtud õigemitu asja.
Ja ohoo – üks lõige meenutas ikka väga sellist sitsikitlit, eest nööpidega sirge hõlst, lihtsad varrukad, ei midagi erilist. Ma tõesti ei mäleta, millal ma viimase kitli õmblesin või millal üldse sellise nööpidega rõiva õmblesin...
Taaskord sain nautida oma õmblusmasinat, millel on mälu kindlasti rohkem kui sellel, kes masina ees istub, see tähendab, et nööpaugu suuruse jätab ta mällu ja teeb kõik ühesugused kenad nööpaugud, isegi sõlme teeb lõppu ja tõmbab niidid kenasti allapoole. Kohe meenusid need noorena õmmeldud kümned kitlid, millele kõigile sai käsitsi nööpaugud tikitud.

Lõige oli hea, aga vastupidiselt Ottobrele numbri järgi valides pigem väiksem kui suurem, nii et nüüd kas teen veel ühe või võtan alla :). Mulle väga meeldis selline väiksem õlajoon ja väga hästi istuv varrukas :)
Pühapäevaõmblus nr 40 – õhemast sitsikangast pikk kittelpluus, lõige Billiblus, kangas ostetud eiteamillal eiteakust.


24.09.17

Pühapäevaõmblus nr 39 - pärandtehnoloog ei maga

Edasi ei tasu lugeda neil, kes kõiki ilmaasju ülearu tõsiselt võtta tahavad :).

Tänane postitus on tõesti tulenev minu erialast ehk siis üks väike pärandtehnoloogiline õmblustöö. Kõik sai alguse sellest, et minu armas kursakaaslane arvas, et temale võiks ka õigenatukene traktoritega kangast jaguda, no näiteks väike tükikene kasvõi aluspükste peale. Ja püksid võiksid olla sellised pärandtehnoloogiliselt lahke olemisega. Ärge saage valesti aru, me mõtlesime, et sellised lotakad ja heast venimatust kangast, no nagu vanasti. Et ei avaldaks kehale survet :). Suvel võiks ju selline aluspesu täiesti  mugav olla, aga suvi sai ootamatult otsa, ilma et püksid valminud oleksid. Eilsel pühapäevasel päeval rongiga Tallinnast kodu poole sõites tundus, et siiski ju on suvi, no vähemalt see vanade naiste oma ja need püksid tuleks sel pühapäeval ära õmmelda.


Eeltööna otsisin tunnikese lõiget.

Kena püksilõige leidus ajakirjas "Kõigile" aastast 1940, aga lõike suuruse sobivust polnud nii kerge hinnata. Kui püksilõikele on kirjutatud, et see on mõeldud rinnaümbermõõdule 102, siis ega päris täpselt ette ei kujuta, milline see naisterahva tagumik aastal 1940 just oli, kui rind oli 102. Mõõtsin lõike üle ja tundus sobivat.


Lõikerägastik ületab tänapäevased lõikelehed pika puuga :)
Häid näpunäiteid saab alati 1924. aastal ilmunud esimesest Eesti käsitööõpikust (mis mõeldud küll õpetajatele). Seal on kenasti kirjas, et iga naisterahvas peaks ju oma "ümbrust" hästi tundma ja seetõttu pole püksilõike tegemine keeruline. Ahaaa, väga peenelt öeldud... Aga ega ma pole muidugi nüüd kindel, et ma oma kalli kursaõe "ümbrust" ka hinnata oskasin ja kas püksid ikka parajad ka said.

Elna Häkkinen "Naiskäsitööd" aastast 1924.

Süvendatud kõnelus sobitub samahästi tänasesse haridusmaastikku! Väga väljundipõhine õpe :)

Traktoritega riiet jagus tõesti vähe, lisaks võtsin kena lillelise batisti ja ühelt vanalt pluusilt harutatud puuvillased pitsiribad.

Kingitus sai valmis.


Ma tean, te mõtlete, et mida ta nende lahke olemisega pükstega nüüd peale hakkab. Vaat seda ei tea, võimalik et heljub eriti kuuma ilmaga hernepõldude vahel või siis kannab vannitoas hommikust rullisoengut sättides, kasutab ööpesuna või paneb selgvallaballikleidi alla.
Igatahes tervitused Mulgimaale :).

Aga te võite ju siia lisada häid mõtteid, mida üks pärandtehnoloog peaks selliste pükstega peale hakkama.

19.09.17

Pühapäevaõmblus nr 38 – pükste kiirabi

Ütlen kohe ära –püksid on õmmeldud pühapäeval :). Ja kiirabi korras, sest kui sa oled kahene ja just läinud lasteaeda ja oled liiga peenike, et poepüksid püsti püsiksid ja pealegi ju tahaks neid ise ülesalla tõmmata, siis on täiesti kiirabi korras vaja uusi pükse.
Ja kuna mul siin väikest modelli kohal pole, siis tegelikult ei teagi, kas need tulid piisavalt parajad. Seetõttu ei hakkanud kohe rohkemat kui kahte püksipaari paljundama :). Ära said kasutatud igasugused jäägikastis olevad tükid. On valikut, kas traktorid või ankrud, et kas maa-või meremees. Küllap esimene:).

Pühapäevaõmblus nr 38 – kaks paari lasteaiapükse, loodetavasti sobiliku laisusega lõige tehtud ise, kangajäägid Knol ja Lipilapi äri.


11.09.17

Pühapäevaõmblus nr 37 – kartulikoorekarva jupka

Et kõik ausalt ära rääkida, peaksin ma alustama sellest, et tegin pühapäevaõmbluseks seekord juba nädala sees ettevalmistusi. See pidi olema kena lapitekk, mis pühapäeva teisel poolel, kui Tallinnas koolitus läbi, õmblusmasina alla oleks jooksnud. Aga kui minu pühapäevaprojektides on üldse olemas mingil kujul force majeure ehk maakeeles vääramatud jõud, siis just need tundusid eile olevat.

Lühikokkuvõte pühapäevast:
Hommikune Tallinna rong hilines 20 minutit ja Raplas tuli istuda sootuks teise rongi :(
Mälupulgale salvestatud koolitusmaterjalid ei salvestunud :(
Minu lemmikpood, mis pidanuks olema avatud, oli seletamatul põhjusel suletud :(
Tallinnas ei liikunud ükski ühistransport, sest tänavatel olid jooksjad. Jooks pealelõunasele rongile jäi aeglaseks, finiš andis vilet ja kolistas ebaõiglaselt eest ära :( 
Koju jõudes selgus, et toimunud on kanalisatsiooniummistus, mille tõttu kõik see, mis tualetipotist kunagi kuhugi ei peaks sattuma, väljus duššikabiinist otse toa põrandale :(
Koristustööd jätkusid veel südaöösel...
Oleks olnud isegi nagu kummaline selle kõige vahepeal äkki õmblema hakata.

Seetõttu on järgnev kartulikoorekarva seelikujupats valminud täiesti esmaspäeva hommikul :) Ära kasutatud kunagi tuunikast järgi jäänud paksemat sorti väheveniv trikotaaž. Ja uskumatu küll, prügikastist tagasi võetud eelmisel nädalal ära visatud kitsad pruunitriibulise ribad, mis nüüd just vajalikuks osutusid.

Seelikul on värvli ülemise serva sees kumm, et vältida välja venimist. Taskute servad ja ülemise ääre tunneli õmblesin kattemasinaga, mis oma suures pirtsakuses tahab korrlikult õmmelda ainult venimatut kangast, kuigi on ju teadupoolest mõeldud nagu venivate kangaste õmblemiseks :)

Pühapäevaõmblus nr 37 (valminud esmaspäeval) - lõige ise tehtud, kangas kauplusest Trend, pildil olev kapsun Gudrun Sjöden.





06.09.17

Pühapäevaõmblus nr 36 - pruuni emotsiooniostu tinistamine

Kindlasti leidub inimesi, kes hetkeemotsioonide tõttu ostavad mõne huulepulga, kontsakingad või pähklitega šokolaadi. Aga iseenesest leidub ka selliseid, kes Abakhani soodusmüügikastist ostavad jupi pruunitriibulist linasegust kangast. Täiesti ettekavatsematult. Selline ost juhtus minuga paari aasta eest. Ja kui müüja küsis, et palju ma sellest umbes 3-4 meetrisest tükist lõikan, siis ütlesin, et ah võtan selle kõik. Sest mul polnud halli aimugi, mida ma sellest üldse teen, aga see riie lihtsalt kõnetas mind.

Sel pühapäeval, mil taaskord aega õmblemiseks justkui polnudki (no veelvähem oli aega pildistamiseks ja postituseks), otsustasin selle kanga lõplikult hävitada, ühesõnaga täielikult ära tinistada. Et riie ikka hea oli, seda kinnitab fakt, et sellest oli tehtud juba  üks kossakas seelik ja veel ühed veidi kukekad püksid ja ühe kootud tuunika kandid.

Seekord lähenesin kangale täiesti sihipäraselt - saagu see nüüd otsa. Esimese tööna sai padjaks õmmeldud selsamusel laupäeval mehele kingitud padjapealne. Ema kudus selle Drops Lima alpakasisaldusega lõngast, aga õmblemiseks tal piisavalt silmanägemist pole. See väike punane liblikas käib ühtepidi kokku meie elutoa teiste patjadega (tükike Indoneesia batikat). Aga tükikese tegelik põhjus on lauspraktiline, see varjab väikest augukest, mis tekkis kingituse liigsest lähedusest piduküünaldele. Tagaküljel on padjal nööbid ja see üks punane on seal toreduse pärast, mitte seetõttu, et beežid oleks ootamatult otsa saanud.

Kangast jäi veel natuke järgi...  Pidevalt muutuvate gabariitide tõttu õmblesin kitsamaks ühe lemmiktuunika. Aga selle käeaugud tuli seetõttu suuremaks lõigata ja kunagi kanditud servad eemaldada. Uued kandid ikka sellest pruunitriibulisest. See on üks paljukantud ja loodetavasti jätkuvalt kantav rõivatükk Svaasimaa Kuningriigist kaasatoodud batikatükikesega.

Lõpuks sai veel 8 lapitekilappi lõigatud :). Otsas ta ongi!



Ja et nüüd kõik see kangas otsas on, siis väike meenutus, mis sellest veel sündinud on. Niipalju siis emotsiooniostudest.

kossakas seelik

kandiribasid :)
Kukepükstest pilti pole ja need on ka juba kellelegi ära antud :)
Esimese hooga vaatasin, et vist ka need ja need järgmised püksid, aga tundub, et see on üks teine, täpselt samasugune triibuline riie olnud. Ühesõnaga pean ennast kaugemale hoidma pruunipeenetriibulistest :)




27.08.17

Pühapäevaõmblus nr 35 - osavad Hiiumaa mehed

Täna on pühapäeval selline pisike lapitöökene, mille käigus üritasin head õmblustehnilist lahendust leida ühele vanale vardakotile. Originaalkotikese ERM 4869 tegi väidetavalt 135 aastat tagasi üks Käina kandi mees Andrus Hoia (ERMi legendi kohaselt Oja, 1829–1912), kes elas Selja küla Tiitsu talus). Legendi järgi oli kott mõeldud kinda ja suka kudumisel töö hoidmiseks, pole teada, kas Andrus sukki ka ise kudus või tegi ta kotikese näiteks naisele. Aga ega neid Hiiumaa mehi tea, sest minu hiidlasest äi olevat kord öelnud, kui jutt sokikudumise peale läks, et tooge need vardad siia, ma koon selle soki ära. No minu kodune Käina-mees ei ole seni küll ühtegi varrast sihipäraselt kasutanud ja vardakotti ka mitte õmmelnud, tema rakendab oma osavust rohkem jalgrataste ja tehnikavidinate kallal.

Olen sellest juba kord kirjutanud, millise populaarsuse on teatavates kuduringkondades saavutanud nn Kihnu tüüpi vardakotid. Ehk just seetõttu on minu erilise imetluse all hoopis mujalt pärit kotikesed. Hiiumaa naiste vardakotid ei käinud pealt nööriga kinni, vaid neil oli kaks sanga, mis kindlasti ulatusid üle koti. Nii sai kotikese hästi käevangu võtta. Ja punast värvi armastasid hiidlased ka. See tore kotike, ja muidugi fakt, et selle on teinud mees, jäid mulle silma, kui kudumisraamatusse vardakoti osa kirjutasin.


Minu kott on seest voodriga ja õmmeldud nii, et voodri ja pealse põhi on korraga õmmeldud, sedasi seisab vooder kenasti paigal ja koti sees pole ka ühtki õmblusvaru. Ja et kusagilt poleks vaja traageldada! No Hiiumaa Andrus muidugi nii peenelt ei õmmelnud, aga tal polnud ka õmblusmasinat. Kotike on just parasjagu nii suur, et A4 ka lisaks näputööle sisse mahub, umbes samasugused (33x 26 cm on ka originaali mõõdud :))
Ja nüüd jälle kuduma...

21.08.17

Pühapäevaõmblus nr 34 - romantiline siidikleit

Uskuge, ma õmblesin selle siiski pühapäeval, aga veel raskem, kui tõesti igal pühapäeval õmmelda, on need õmblused siia üles saada. Ja seekord oli esmaspäev kohe nii toimekas, et ei leidunudki sellist vaba hetke.

Nüüd te vaatate muidugi, et kus siin see romantika on? Kui juba on selline lips või šleif seljataga, siis rohkem romantilisemaks ei saa minu seljas ükski asi minna. Aga triibuline mulle meeldib ja nagu juba kirjutasin, on see täiesti patuost, st libastusin Lipilapi poes, no nii minu värvid tundusid sel ilusal langeval täissiidil olevat. Tegelikult jooksid triibud piki kangast, aga mulle meeldis nii rohkem (muide vööümbruse päästerõngaid varjab ristitriibuline paremini kui miski muu :)).

Pühapäevaõmblus nr 34 - triibuline tuunikakleit. Täissiidist kangas LipiLapi ärist (sai sealt muide otsa), lõige kohendatud Ottobre 2016/2 olevast lõikest. Väike täisnahast kott valmistatud Tartus, ikka Papillon :).

No peaaegu et kuumad 60ndad, kleit kantav pükstega ja ilma. Pildi pealt paistab praegu nagu oleks mingi mammi kleit :) (no minu lapsepõlvels olid ju vanainimestel sellised ...)

15.08.17

Pühapäevaõmblus nr 33 – Pink otsib spunki

Ma ei tea, kas ma just olen miski maailmatumaparim asjadeotsija, aga sel nädalal juhtus koristamise käigus nii, et leidsin omaenese kapist millegi, mille olemasolust ma üldse teadlik ei olnud. No võiks öelda, et peaaegu spungi. Aga enne asja juurde asumist teen kohe pidulikult teatavaks, et nüüd see juhtus – pühapäeval ei mitte ühtegi õmbluspistet. Kogu asi on tehtud esmaspäeval. Pühapäev nimelt möödus nii, et kell 6 hommikul hakkasime end sättima Haapsalu Pitsipäevale minekule ja naasesime sealt pärast Valge Daami etendust täpselt kell 2 öösel. No ei olnud mitte mingisugustki võimalust õmblemiseks. Muidugi see oleks olnud vaatamisväärsus omaette, kui kesk laadaplatsi oleksin Saara Kirjastuse müügitelgis õmblusmasina välja vedinud ja püstitanud sildi "Oodake, ma õmblen".

Aga nüüd siis asjast.

Sorteerisin lapiteki jaoks lappe, mida värvide järgi juba ammu kogun (justkui lootes peagi valmivate tekkide peale), kui märkasin miskit kleidi moodi moodustist. Ja uskuge, ma ei suutnudki meenutada, millal, kellele ja miks selline poolik kleit tehtud sai. Kui arvestada lõiget, siis tundub, et see võis olla umbes kümne aasta eest, kui midagi säärast välja lõikasin. Aga kellele? Äkki mingi proovikleit pulmakleidi lõike katsetamiseks? Kui keegi tunneb nüüd oma kleidialge ära, siis andke teada, kui selga mahub, saab endale :)
Kakaokarva tükid olid vaid kokku traageldatud ja ausalt öeldes oli sel rõivatükil praeguse moe jaoks üsna imelik pikkus. Hämmstaval kombel oli kleit üsna paras. Lisasin alla serva jupi tumesinist ja kantideks väikest lillekirjalist. Selgus, et kapis juhtus olema ka mõnus kakaotriibuline linane kampsun, nii et ehk leidub mõni koht, kuhu sellega veel kakaod nautima minna :).

Pühapäevaõmblus – kakaokarva leidkleit, puuvilla-linaseguse kanga päritolu pole teada, lõike päritolu pole teada (võib arvata, et enda tehtud), kodarraha Kärt Summatavet, kampsun Gudrun Sjöden.


Kas te ka oma õmbluskapist leiate mõne pooliku asja, mis on seal niikaua olnud olnud, et ei suuda isegi meenutada, et mis ja kus ja kellele.

Ps: siiski tegin ka möödunud nädalal veel ühe Pink Basicu, aga nagu lubasin, isegi ei pildistanud seda:).

06.08.17

Pühapäevaõmblus nr 32 – kordusetendused

Ma ei tea, kas õmblemise koha pealt kordamine just tarkuse ema on (tahaks ju vahest midagi uut ka), aga nüüd juhtus see, et tegin jälle 4 Pink basicut. Iseenesest pole selles lõikes ju mitte midagi erilist, kui välja arvata see, et lõike tegemise loogika on natuke absurdne. Aga just selle tõttu see kenasti selga istubki ja istub nii peenikestele kui ka neile, kellel on vöökoha ülesleidmisega probleeme. Et see natuke absurimaguline lõikesüsteem (kanname rinnaaluse mõõdu rinnajoonele ja puusamõõdu vaid 50 cm õlast jne) sai ühel hetkel ka siin blogis lahti seletatud, siis viitan sellele veel kord.  Õpetus on kolmes osas : esimene, teine ja kolmas.

See on tõesti pink basic, sest varsti pole mul enam ühtegi tuttavat, kellel seda kleidikest poleks, ikka endal igate värvi ja naabrinaisel ja lastel ja sõbrannadel.Nüüd siis laiendasin nimekirja ja sellise lõikega kleidi said kohe kaks sõbrannat. Seekord on üks tavaline ja üks varrukatega maksi ja üks varrukateta maksi ja uskumatu küll, kaks on isegi ühest kangast ja seda täiesti juhuslikult. Ja ma valetan, kui ma ütleksin, et tegin need kõik täna hommikul, tegelikult tegin natuke nädala sees ka ühel päeval.

Ja kui kolm kleiti olid valmis, siis vaatasin, et järelejäänud varrukariide tükkidest saab ühe särgiku ka endale. Sellele lendas tööprooviks tikitud kärbes. Tõsi, kui särgik valmis oli, siis alles tekkis mingi kuklatagune sarnasuseaimdus Katre Arula kleitidega. Aga olgu siis seekord nii, müüma ma ju neid ei hakka ja lõpuks on kärbseke pärit Muhust ja pealegi meie oma raamatust.

Selle nädal pink basicud. Lõiked tehtud minu enda konstruktsiooni järgi vastavalt kandja mõõtudele.
Kangad LipiLapi Ärist (musta-valge-punastel varrukad ja kandid teisest kangast). Roosiline pika kleidi kangas on materjalilt teine ja paksem, mistõttu sobis servi keerata ilma kandita.


Ja nüüd lisan ühe pisikese pildi ka kolmandast kleidist, mis on maksivariant (eelmisega on täiesti juhuslikult sama kangas). Et sedamoodi näeb siis seljas välja.


Ma luban, et ma ei õmble järgneva kuu jooksul enam ühtegi pink basicut ja kui peaksin ka õmblema, siis seda siia üles ei pane. Aga kui keegi teab, milline on kõige parem kattemasina mudel, mis MITTE KUNAGI ei jäta pisteid vahele, siis andke teada. Usun, et kaalun tõsiselt selle soetamist.

Ps. tegin pattu:) ja ostsin ühe täissiidist kangajupi juurde... See siis järgmiseks pühapäevaks:)

31.07.17

Pühapäevaõmblus nr 31 - võõrad suled :)

Nüüd tuleb midagi imekaunist... Mida ma ise ei teinud. Minu sellepühapäevane õmblustöö oli just nii väike kui seda on ühe nõelapadjakese kokkuõmblemine. Ja te ehk ei arvakski, aga selle käigus sain ma veel nõelapadja õmblemise koolituse, sest niiviisi poleks ma küll taibanud seda ise kokku õmmelda.

Padjakese autor on maailma kõige parem Muhu tikandi tegija Anu Kabur. need tikandid on lihtsalt imelised, mis tema nõela alt tulevad. Ja kuna täna algas Saara suvekool, siis tõesti polnud eile rohkemaks aega. Aga selliseid kurvidega padjanurki polnud ka enne õmmelnud. Need annavad sellise kena tulemuse, mille puhul padjale kikkis nurki ei jää :)

Kõige suuremad tänud Anule, kes usaldas minu õmblustööks jätta oma padja kokku õmblemise!



24.07.17

Pühapäevaõmblus nr 30 – kuus kuivanud roosi karva tooli

Kuidagi juhtub nii, et pühapäevaõmbluse läbiviimine muutub viimasel ajal keerukaks. Aga eilne päikseline päev oli niisamagi tore – rannas möllavad mudilased ja aialauale kaetud üle kümne söögitaldriku, esimesed punased tomatid ja lastega koos rohitud peenar. Aga kui oled lubaduse andnud, siis ikkagi asud õhtul kell kaheksa õmblustöö kallale.

Seekord otsustasin, et vähendan kangakapist midagi mahukamat ja tõesti, oma 4 kilo kangast on sealt nüüd kadunud :). Õmmelda polnud selle töö juures küll eriti palju, aga see-eest said tangid ja kruvikeerajad ka valu. Uue (vist juba kuuenda) katte said söögilauatoolid. Seekord siis sellise triibulise kuivanud roosi karva. Ja riidel on parajate vahedega isegi nagu plekid kohe peal, võib-olla ei paista pudisev puder ja supp isegi kohe välja :)

Ostsime need toolid kohe pärast Türile kolimist aastal 1990. Kui nüüd keegi mäletab, siis Türi kaubamaja teisel korrusel oli sel ajal komisjonipood, kus müüdi ka kasutatud vana mööblit. Sildikesed mööblil näitasid, et see on toodetud Riias aastal 1971. Ilmselt oli see ikka üks hinnaline mööbel olnud, sest uskuge – kõik need aastad pidevas kasutuses olnud toolid näevad täiesti viisakad välja ka praegu. Tõsi, laua vahetasime neli aastat tagasi, kui kolmele lapselapsele lisandus korraga veel kolm, pikema vastu välja. Aga toolid kestavad...

Algselt oli neil tõeliselt nõukalik mürkroheline mööblikangas, mis sai kohe uuega asendatud. Ja kui 1991. aastal avati Tartus midagi enneolematut – Abakhani kangapood, siis minu üks esimesi oste sealt (kõige odavamast kangatükkide kastist) oli puuvillane dekoratiivriie nende toolide jaoks :). Vedrupõhjaga söögilauatoolid on olnud sinised ja kirjud ja mustakirjud ja punased ja beežid...



Pühapäevaõmblus nr 30 – kuus tooli. Kangas LipiLapi Äri, toolid aastast 1971.

Mõned pildid ka toolide pikast elust:). Milleks ära visata korralikke asju, kui võib need uueks õmmelda!

Toolid üle 20 aasta tagasi. Superpoest Abakhanist ostetud kattega :).


17.07.17

Pühapäevaõmblus nr 29 – tellimustööd

29. selle aasta pühapäev möödub liinil Karvia – Tammpere – Helsingi – Tallinn. Ühesõnaga, iga-aastase perepuhkuse viimane päev. Tundub kahtlane, kuidas selle päeva käigus läbi viia lubatud igapühapäevane õmblustöö.

Otsustasin teha tellimustöid. Olgu öeldud, et tavapäraselt ma tellimise peale ei õmble, sest selleks pole lihtsalt aega. Aga nüüd leidsin endale lausa kolm klienti:

- Tere. Kas te saaksite mu lapsele midagi õmmelda?
- Jah. Palun vaadake, meil on pakkuda selliseid kangaid. Aga mida te soovite?
- Retuuse. Sellest sinisest riidest.
- Kas me saba jaoks teeme augu ka?
- Jah ja tehke selline lilleline kleit ka. Pikkade käistega.

- Tere. Kas te saaksite mu lapsele midagi õmmelda?
- Jah. Palun vaadake, meil on pakkuda selliseid kangaid. Aga mida te soovite?
- Pluusi. Sellest traktoritega riidest.


- Tere. Kas te saaksite minu lapsele ka midagi õmmelda?
- Jah. Palun vaadake, meil on pakkuda selliseid kangaid. Aga mida te soovite?
- Pluusi. Minu laspele ka  traktoritega.

Kaks viimast klienti on kaksikud, pole siis ime, et ikka ühte moodi - pluus traktoritega.

Ühtlasi lähen ajas üle 45 aasta tagasi, tööriistadeks on ainult väikesed käärid (üsna nürid) ja õmblusnõel. Kummi pole. Kuidas teha nii, et retuusid püsti püsivad. Üks reisikaaslane ohverdab oma aukudega soki. Sujuvalt saab selle servakummist püksikumm. Töö algab puhkemajas ja jätkub autos. Helsingis sadamasse jõudes on tellimustööd peaagu valmis ja pooleteisetunnise laevasõidu täidab minu klientide jaoks laste riietamine :).



Pühapäevaõmblus nr 29 - tellimustööd Montšudele. Lõikeid ei ole, õmblusmasinat ei ole, tegumood tellijatelt.

laevas :)
Üks neist meie juures elavatest Montšudest oli 1980ndate lõpul minu lapse lemmikmänguasi. Juba siis sai talle üht-teist õmmeldud. Paari aasta eest nägin ühes sesima jäänud kaupa müüvas taaskasutuspoes kahte pakendis Monchichi ahvikest. Loomulikult kolisid ka nemad meie juurde sisse. Ja kuna meil on siin aegajalt kolmikud ehk siis kolm nelja-aastast (kes päriselt kolmikud siiski pole), siis aeg-ajalt saavad Montšud jälle riiulist välja tulla.

Perepuhkus seekord Soomes – 20 suurt ja väikest, muuseumit ja lõbustusparki, meresuplust ja metsajalutuskäiku, lauamängu ja köögitoimkonda ...

Kõik see seitse :)
Puhkemaja





10.07.17

Pühapäevaõmblus nr 28 - käsitsipisted

Pühapäev. Soome laev. Soome. Õmblusmasinat ei ole. Internetti ka ei ole. Aga pühapäevaõmblus ei jää ära - pisitillukeste peitpistetega palistan käsitsi oma Valjala rahvarõivaste juurde kuuluma hakkava rätiku. Saaremaal armastati ülekõige siniseruudulisi rätikuid, neid kanti nii peas kui kaelas.

Et sellist rätikut polegi lihtne tänapäeval leida, siis on minu rätik sama rütmiga ruudukangast. Puuvillane pehmelt langev ruuduline riie on ostetud Taani rahvarõivahuviliste veebipoest. Nüüd siis palistatud Soomes. Sobib ka Soome lipuga :).

Pildistasin rätikut koos lupiinidega, mida näikse siin Soomes olevat mustmiljon ja rohkem. Pole teeäärt, kus neid ei kasvaks.


Ja lisaks tegin täiesti käsitsi väiksed niidikinnitused eile õmmeldud traktoritega suvesärgile, mille saab endale üks seitsmest lapselapsest. Kanga valis ta minu kapist ise. 

03.07.17

Pühapäevaõmblus nr 27 - sitsikleit, sitsikleit...

Kuulsin kusagilt, et tänapäeva linnud ei pidavatki enam laulma "sitsikleit, sitsikleit...", sest keegi ei tea, misasi see sitsikleit on. Moodsatel inimestel on ju hoopis teised materjalid - softshell ja lyocell jne, aga mina tegin puhkuse alguseks täiesti pesuehtsa sitsikleidi. Tõsi, see kangas on vähemalt minu arvates väga ahvatlev, kaasa toodud kaugelt Indoneesiast, batika kodumaalt. Ostsin selle lausa kohalikust batikatöökojast. Õmblejad saavad ju aru, et võib esineda ka seda sorti nõrkust, et reisilt tuuakse suveniirina kaasa kangast, ilusate mustrite, toredate värvidega, sel sitsiriidel puudub ka igasugune kange olek. Kuna ilmselt sarongiks (see on selline ümber seotav seelikumoodi rõivas, mida kannavad nii mehed kui naised) mõeldud kangatükk polnud eriti suur, siis tegin kleidilõike just nii, et kõik saaks kenasti kasutatud.

Kleit vastab kõigile minu seatud suvekleidi tingimustele:

1. On midagi heledamat :D (ei ole ju üleni must).
2. Sellel on suured ja mugavad küljetaskud.
3. On seljas mugav ja ei pitsita kusagilt (selle tarvis on seljaosa küljed ja varrukad trikotaažist).
4. Veidi üles tõstetud vööjoon võimaldab segamatult süüa :).

Suveks sobilikud käsitöökingad on tellitud Poolast, aga kohale jõudsid millegipärast Ukrainast.


Lõpetuseks veel mõni pilt sellest batikatöökojast, kust kangas ostetud on.

Pruun musta ja valgega on seal absoluutne klassika





Mees sarongiga.


25.06.17

Pühapäevaõmblus nr 26 – kunstnikerdusega esmaabikepid tomatitele ja muud pisiesemed

Jaanijärgne pühapäev kujunes tõeliseks hingetõmbepäevaks ja pisiasjade tegemise päevaks. Kõigepealt tegin terve hulga õmblustöid, mis on nii väikesed, et mingit pilti neist ei tule, piisab lihtsalt loetelust:
  • ühed dressipüksid varustatud uue soonikvärvli ja kummiga (saabusid Hiinamaalt katkiselt, aga tagasi ei viitsinud ka saata, lihtsam oli parandada).
  • ühed valged püksid tehtud veidi moekamalt kukekateks, nüüd ei määrdu ka nii palju :)
  • üks ilus suvepluus jäi suureks :D, tehtud väiksemaks.
  • eelmise nädala kleidiks ostetud roosiline täissiiditükk, mis käiku ei läinud, tehtud rõngassalliks.
Ja kuna õues oli väga ilus ilm, siis on tänased õmblustööd ka õue. Juba kunagi väga ammu oli mul plaanis kasvuhoonesse väike tomativaatluspink panna. Selleks sai garaažist leitud metallpink juba paari aasta eest mustaks värvitud, nüüd täienes see väikese, punasekirju lapipealsega. Sellel pingil ma hakkan ootama, kunas tomatid punaseks lähevad :). Ja, et nad ikka teaksid, millist värvi nad muutuma peavad, siis tegin seekord tomatitele väga punased kepid. Ehk siis kunstnikerdustega esmaabikepid tomatitele. (Nikerdusi lisanub veel järgmisel nädalal :))


Aialaud sai ka uue laudlina. Kas teil ka lina lendab koguaeg minema? Olen seni nurkadesse riputanud raskusi ja kinnitanud nurki pesulõksuga – korraliku tuule vastu ei aita miski. Nüüd õmblesin linale allapoole igasse nurka parajale kõrgusele paelad, mille saab ümber lauajala kinni siduda. Toimib.


 Ja lõpetuseks näitan möödunudnädalast vaarikapunast kleiti ka värske magistri seljas :). Tubli laps!